Guns or Butter? Nii on see küsimus alati olnud. Riikidel on piiratud ressursid, mida saab kulutada, küsimus on alati olnud kui palju kulutada kaitse ehk relvade peale ning kui palju kulutada oma rahva ehk või peale. Praegu on ka Eestil aeg valida: relvad või või? Praegu on midagi väga huvitavat juhtumas Eestis, inimesed on pahased ja on nõus tegutsema. Streigid juhtuvad igal pool. Õpetajad, arstid, bussijuhid, kes teab, kes varsti veel. Inimestel on madalad palgad ja nad ei ole nõus enam töötama madala palga eest, kui nad näevad, et majanduskasv on 8% ja et valitsus vabastab inimesi maamakust, suurendab kaitsekulutusi ja nii edasi.
Variante on siis kaks: valitsus kas leiab raha ja suurendab palku või peab leppima Eesti rahva vihaga. Eesti rahvas on üsna rahulik rahvas, aga tundub, et asjad on pisut teistmoodi kui vanasti. Kas mässud Kreekas ja mujal andsid Eesti rahvale oma mojo lõpuks? Kes teab. Selge see, et kõige turvalisem valik on ikka leida raha, et suurendada palku. Raha ei kasva puu otsas, ja kui riik annab ühele, tähendab see, et peab võtma teisest kohast. On palju, mida saaks teha, vähendada emapalka või hoida alles maamaks näiteks. Aga siin tahan tähelepanu viia Eesti kaitsepoliitikale, mis on teine allikas, kust valitsus saaks raha võtta.
Hiljuti Eesti otsustas uuesti kulutada 2% oma SKP-st kaitse peale. Sellega täidab Eesti NATO tingimuse (kulutada 2% SKP), mida paraku vähesed täidavad. Läti kulutab vaid 1,1 või 1,2% kaitse peale. President Ilves mainis oma aastapäevakõnes, et Eesti otsustus kulutada nii palju raha kaitse peale aitas NATO-l teha valiku edasi toetada Balti taeva õhuturbemissiooni. Kui vajalikud on need NATO hävituslennukid? Seda ma ei oska öelda. Õpetajad, arstid ütleks kindlasti, et mitte nii oluline kui nende palga tõstmine. Inimesed kaitseministeeriumis ütleks vist, et ikka õhuturbemissioon ja solidaarsus NATOs. Ja nõnda on Eesti ees küsimus: relvad või või?
No comments:
Post a Comment