Team Obama

 

Team Obama 2.0 is starting to take shape, things look good so far.  Susan Rice has withdrawn her candidacy for secretary of state to replace Hillary Clinton.  This that leaves Senator John Kerry as the top man for the job.  Kerry brings a wealth of experience to the job and is seen as being a loyal soldier for Obama.  Rumor has it that former Republican Senator Chuck Hagel will be nominated for Secretary of Defense for the outgoing Leon Panetta.  If true, and if they pass the confirmation process, they would bring a experience and more importantly good ideas to Obama's foreign policy team.  For an overview on what their impact will be you can read this article from the Washington Post.  Realists and those weary of the Neocon foreign policy of the Bush era are happy at the appointments.  Stephen Walt recently blogged giving the top five reasons why Chuck Hagel would make a good secretary of defense.  In the Washington Post article, Christopher Preble, the author of "the power problem" and a supporter of a more modest US foreign policy, said the following about Chuck Hagel "I expect that Hagel will generally advise against sending U.S. troops on quixotic nation-building missions". For those weary of long wars this can be taken by most as good news.

As the Washington Post article notes, there are plenty of issues for Obama to deal with in his second term: Iran's nuclear ambitions, rising China, the Syrian civil war, a shrinking defense budget, unrest in the Middle East, and the global financial crisis.  I think they will make a good impact on Cuban issues and on Israel-Palestine issues.  Both Kerry and Hagel favor more moderate positions on Cuba.  They also could convince Obama to pressure Israel into meaningful compromise that could lead to progress in the peace talks.

While there are many obstacles ahead that could prevent Obama from a successful second term (not saying that the first was successful), the formation of Obama's second term foreign policy term is certainly a step in the right direction. 

Korras nagu Norras

Daniel Drezner writes an interesting blog entry on China-Norway relations.  Norway's choices for Nobel peace prizes have been interesting to say the least. Obama and the EU being the most interesting in recent years, it was Norway's 2010 Nobel peace prize choice that set China off.  Drezner doesn't agree with China's criticism of Norway and concludes that despite the nasty words from Beijing, kõik on korras nagu Norras.

Four more years

 

Obama won the election and that means he will be the President for four more years.  What does this mean for his foreign policy?  On the one hand this means stability in US policies towards Afghanistan, the Middle East and Russia.  On the other hand there will be major changes in Obama's foreign policy team and there are reports that now the election is over Obama is reconsidering some of his foreign policy strategies.  Over the next few months Obama will be focused on budget issues, the so called financial cliff, but early next year pay attention to foreign policy.  Issues like Iran, Afghanistan, Russia, and more will be making headlines.  For an article on the impact of secretary of state click here. For an update of the reset with Russia (by the way, I think Putin is very happy that Romney did not win) click here.

Election time

 

The US presidential election is almost here.  It is still too close to call.  This is certainly one of the more exciting elections in recent memory.  As you know, the US presidential system is a bit quirky, if you would like to read more about it you can read what I wrote in Delfi here.  Currently the candidates are making their closing statements on why they should be chosen.  You can read an op-ed on CNN.com by Romney here, and by Obama here.  If you want to know what foreign policy challanges the President will be facing over the next four years you can read a recent blog entry by Stephen Walt here. Enjoy the election!

Mitt's flawed strategy

US presidential elections are always fun to watch.  While I am not an expert on campaign strategy, I can't help but be amazed at Mitt Romney's continual focus on foreign policy.  In a recent article it talked about how the Romney team views foreign policy as a key part of their platform.  There are really two major risks (and flaws) to this strategy.  1. It makes for an unfocused message.  People are asking what does Mitt Romney stand for?  What would a Mitt Romney president do?  When Mitt is talking about everything people tend to remember nothing.  In this type of election Mitt should laser focus only on the economy, which is Obama's weakness and his strength.  2. Obama's foreign policy strategy is impossible to attack from the right.  This is not the primaries anymore, Mitt needs to understand that Americans are not excited about another war in the middle east and Americans are not excited to spend obscene amounts of money to counter Russia or China.  In the last 20 years the only real threat to America has proved to be terrorism, which has turned out to be Obama's strong spot.  Obama has actually been very aggressive towards Iran and Al Qaeda.  To attack him from the right would be this argument:  we need military intervention in Syria, we need air strikes against Iran, we need to increase spending on defense and we need to stay in Afghanistan until the Taliban (now in Pakistan) is defeated.  This is certainly popular with a portion of the population and sounds nice in a primary election, but this won't win in a general election.  Romney's best chance would be to ignore foreign policy (hard to do with the recent embassy attacks, but necessary) and focus on economic growth, jobs, and the national debt.  As long as Romney continues to focus on foreign policy he will see his poll  numbers dropping. 

The Krugman debate that will never end!

I'll be writing in English this year on the blog, hopefully that will be ok with all of our readers.  There is a lot going on in the world right now, but perhaps the most amazing of them all is that the Krugman-Estonia spat is still getting media attention!  Here is a piece written by Anders Aslund in Foreign Policy attacking Krugman for attacking the Baltic States.  While many may think this was a small issue that should be forgotten, the Krugman-Baltic spat is actually a reflection of a much broader argument between the Austrian and Keynesian economic schools.  The continuation of this debate is something that I have called for in the past.  The outcome of this debate is important for the world which is still in the middle of a financial crisis.  Who ever would have thought that Estonia would be the center for a globally important debate?  If anyone is interested in more details you can check out the work that Rainer Kattel and Ringa Raudla from TTÜ have been doing here and here. Happy reading!

Eestis olla on uhke ja hää

Tihti Eestis on lihtne teha võrdlus Soomega, ja järeldus on see, et palgad on väiked, trammid on vanad ja nii edasi.  On alati põhjus kritiseerida valitsus, kas ACTA pärast, või skandaali pärast.  Siiski Eestis on päris hea elada.  Siin on huvitav ülevaade kõige kehvamad (most failed states) 60 riiki maailmas.  Pärast seda ei ole väga hullu, et palgad on väiked või, et sajab vihma tihti. Eestis olla on ikka uhke ja hää.

Iraan ohuna

Hetkel maailma tähelepannu on Süürias, aga Iraani olukord on ikka tähelepannu väärt.  Lääne maailma seisukoht on see, et oleks katastrof kui Iraan saaks tuumarelv ja peaksime tegema kõik (või peaegu kõik), et takistada neid tuumarelva saamiseks.  Hiljuti kirjutas tundud akadeemik Kenneth Waltz (jah, ta on ikka elus), et oleks hea kui Iraan saaks tuumarelv.  Kellel on õigus?  Stephen Walt (mu lemmik akadeemik) käsitleb seda küsimus tema uue blogi sissekannes.  Kas see oleks nii halb kui Iraanil oleks tuumarelv? Loe ja lisa su arvamus kommentaari osas!

Kübersõda Iraani vastu

Täna ilmus artikkel mis räägib sellest, mida oleme ammu arvanud, et USA ja Iisrael on alustanud kübersõda Iraani vastu. Vanasti, kui USA tahtis muuta teise riigi käitumist, olid selleks majanduslikud sanktsioonid ning sõjaväeline rünnak, nüüd tänu tehnaloogiale on kolmas valik - küberrünnak.  Aga mis on selle rünnaku tagajärjed?  Kuidas peaks Iraan tulevikus siis käituma pärast rünnakut?

USA, NATO, ja Euroopa

Täna ilmus väga huvitav artikkel  NATOst. (Siit saad lugeda seda PDF-vormis.) Kas NATO on USA jaoks oluline?  Kas Euroopa julgeolek on USAle oluline? Artikkel vastab just nendele küsimustele. Tegin meie Euroblogis hiljuti sissekande samal teemal.

Euroopa-USA suhted

Hiljuti kirjutasin meie instituudi euroblogis sellest, kuidas transatlantiline partnerlus aeglaselt murdub, kuna USA huvid ei ole enam Euroopas.  Võid lugeda sellest siin.  Aga on neid, kellel on teine arusaam asjadest.  Esmaspäeval, 15. mail käis USA välispoliitika kursuse viimases loengus kõnelemas USA diplomaat Robert Gilchrist.  Ta rõhutas, et  USA ja Eesti vahel on head suhted, mida võib näha sellest, kuidas Eesti osaleb Afghanistanis ning teeb koostööd NATO-ga küberjulgeoleku osas.  Kuna küberjulgeolek on Eesti prioriteet ning tuleviku teema, võib arvata,  et head suhted jätkuvad.  22 aastat tagasi, kui Robert Gilchrist õppis veel ülikoolis, oli tollane kuum teema see, kas NATO-l on üldse mõtet.  Aeg on näidanud, et NATO on ikka oluline.  Robert Gilchrist pakub, et 22 aasta pärast mängib NATO ikka tähtsat rolli maailmas. Mis tähendaks ilmselt, et transatlantiline suhe püsib.  Kuidas siis transatlantiline suhe päriselt tulevikus välja näeb? Eks aeg näitab. 

Kesk-Aasia tulevik

Väga huvitav artikkel ilmus Kesk-Aasiast.  Artikkel käsitleb USA, Venemaa ning Hiina visiooni Kesk-Aasia rajoonis.  Need visioonid eriti ei klapi üksteisega.  Seega näis, milline visioon siis võidab. 

Dokumentaale internetist

Iga-aastased Webby auhinnad on käes. Seal jagatakse auhindu igasuguste asjade eest, enamus meie teemat ei puuduta, aga mõned huvitavad asjad on. Näiteks nominendid parimate dokumentaalide osas.

Esimene on film Kõrgõstanist, nende pruudiröövide traditsioonist. Otseselt rahvusvahelistesse suhetesse ei puutu, aga annab aimu kaugest riigist ning traditsioonidest, mida Euroopa elanikud ei mõista. Film on 35 minutit pikk ja seda saab vaadatata siit.

Teine film on samalt lehelt, sel korral rohkem meie teemasse, Liibüa mässajatest. Videot saab vaadata siit.

Kolmas video on The Guardianilt ja tegeleb Keenia (ja üldse Aafrika mitmes riigis tavalise) naiste ümberlõikamisega. Video on väga häiriv, vaadata saab siit.


Naiste teemadega tegeleb ka filmide sari, mis annab taustteadmisi erinevatest riikidest ning naiste suhtest sõjategevusega. Videod üleval siin.

Lõpetuseks veel soovitus esimese kahe video autori, VICE lehega pikemalt tutvuda, seal on palju häid asju.

Sudaani probleemid pole läbi

Loengutes oleme rääkinud Sudaanist ning sellest, et paljud miskipärast arvasid, et kui tekib Lõuna-Sudaan, siis probleemid on lahenenud. Selgelt see nii ei ole ning nüüd tundub, et riigisisese genotsiidi asemel on lihtsalt tekkimas kahe riigi vaheline sõda. Väike tutvustav tekst The Guardianist.

Ameerika allakäik?

Üks kuum teema hiljuti on Ameerika allakäik.  Põhjuseid on palju: Hiina tõus, USA riigivõla kasv, finantskriis ja kallid sõjad Iraagis, kuid ka Afghanistanis.  Muidugi on teised, kes ütlevad, et see väide on vale, et USAs on kõik hästi.  Nemad mainivad, et USAl on tõusev rahvaarv, suur sõjavägi ja palju energiat, erigi maagaas, mida nüüd USA ekspordib. Nemad väidavad, et see pole USA allakäik, mis toimub, vaid USA sõprade allakäik ehk Euroopa ja Jaapani allakäik.  Siin on väga huvitav artikkel, mis paneb kõik heasse perspektiivi.  Artikkel väidab, et teised küll tõusevad (Hiina, India, Brasiilia, Türgi) ja see tähendab, et USA-l on raskem sõjaliselt sekkuda.  Artikli väide tundub päris loogiline, soovitan lugeda. 

Küberjulgeolek

Kübersõjast on räägitud suhteliselt palju, aga millegipärast sellegipoolest arvatakse, et sel pole "päris eluga" midagi pistmist. Tegelikkuses on see asi muidugi palju kurjem.

Flip Flop Mitt

Mitt Romney suurim probleem valijate silmis on see, et teda ei saa usaldada.  Ta tundub paljudele üsna võltsina. See usalduse puudus tuleb sellest, et Romney on vahetanud oma arvamust paljudel teemadel oma poliitilise karjääri jooksul.  Kui me vaatame, milline oli Mitt Romney 1994. aastal, kui ta kandideeris senaatoriks Massachusettsi osariigis, ja milline ta praegu on, näeme suurt vahet.  Mõnedel teemadel, nagu abort, geide õigused jne, ta räägib teist juttu täna kui 1994. aastal.  Sellest on tulnud hüüdnimi "flip flop Mitt".  Mul on ise raske toetada Romneyt presidendina, kui ma kuulen tema plaanidest, aga üks asi, mis annab lootust, on see, et äkki ta vahetab oma arvamust jälle ja teeb täpselt vastupidiselt sellele, millest ta praegu räägib.  Hiljuti on ilmunud väga huvitav kriitiline artikkel Mitt Romney välispoliitika kohta pealkirjaga "Seven Flip Flops Romney Needs to Make"   Sellised soovitused on üsna mõistlikud.  Romney on vahetanud oma arvamust minevikus, loodame, et ta teeb seda ka tulevikus.

Legendaarne Fukuyama

Ajaloo lõpp on üks tuntumaid teemasid viimase paarikümne aasta jooksul selgitatud väga lihtsalt.

The Role of the Ambassador in International Relations

Kõigile, kes tahavad saada suursaadikuks...

Teoreetikud: Kenneth Waltz

Erinevad vestlused meie RS teoreetikutega. Tungivalt soovitav RS huvilistele, eriti RIR6001 kursusel osalejatele.

Teoreetikud: Joseph Nye

Erinevad vestlused meie RS teoreetikutega. Tungivalt soovitav RS huvilistele, eriti RIR6001 kursusel osalejatele.

Väga naljakas ülevaade...

...vabariiklaste presidendikandidaat Mitt Romney teemadel.

New York Times kirjutab.

Mitt ja Medvedev

 

Mitt Romney, USA Vabariiklaste presidendikandidaat, ütles hiljuti, et Venemaa on USA number üks geopoliitiline vaenlane.  Romney arvamust saab lugeda siit.  Venemaa praegusele presidendile Medvedevile ei meeldinud selline arusaamine USA-Vene suhetest ja on öelnud vastu, et praegu pole 1970, vaid aasta on 2012.  Samuti Vene president süüdistas Romney't, et ta ei peaks kasutama sellist "Hollywoodi" stiili.  Medvedevi reaksoonist saab lugeda siit. Kui Romney saab USA presidendiks pärast novembri valimisi (mida ma isiklikult kahtlen), siis selle juhtumi järgi USA-Vene suhted kindlasti paremaks ei läheks.