Kõigepealt head vabariigi aastapäeva! Täna on päev, kui mõtleme meie riigi vabadusest ja iseseisvusest. Tihti läheb jutt NATO peale (presidendi kõnes ka) ja tekib mõte, et NATO võib kaitsta meid Venemaa sõjaväe eest. Kuigi selline olukord on tänapäeval absurd, kuna keegi ei tea, mis tulevik toob, ja me teame, mis minevik tõi, siis tihti mõtleme sellest siiski. Seepärast kui Venemaa peaminister, endine ning tuleviku president Vladimir Putin esitas tema sõjaväereformi visooni, siis see tõi tähelepanu ka Ida-Euroopale. Ühesõnaga Putin tegi ettepaneku suurendada kaitse-eelarvet, et läbi viia suured reformid Venemaa sõjaväes. Tuleva 10 aasta jooksul on reformi hind 750 miljardit dollarit. Ajal, kui enamik riike (välja arvatud Eesti muidugi) vähendab oma kaitse-eelarvet (sealhulgas USA), on üllatav, et Venemaa tahaks nii palju raha kulutada sõjaväele. Vananeva rahvaga ning tegemata pensionireformita tekib küsimus, miks Venemaa teeks sellise reformi?
Kuigi mõned arvavad, et see on lihtsalt Putini ning Venemaa iseloom, mis lõpuks näitab ennast, on olemas ka teised põhjused. Kõigepealt on vaja meenutada, et varsti toimuvad valimised Venemaal. Kuigi need pole vabad ega ausad, on siiski oluline, et Putin saaks piisavalt palju toetust rahvalt, et tal oleks piisavalt legitiimsust, et ametisse jääda. Väga hea viis seda teha on luua vaenlane (USA ja NATO selles olukorras) ja siis panna au ja tähelepanu riigi sõjaväele. Selline taktika on väga sarnane USA vabariiklaste erakonna presidendikandidaadi Mitt Romney poliitikale. Ka Mitt Romney on teinud ettepanneku suurendada USA kaitse-eelarvet ja leida rahvavaenlane (Hiina, Venemaa ning Iraan). Vaatamata sellele, et riigivõlg on 102% SKP-st ja et USA sõjad (Iraak ja Afganistan) on lõppemas või on juba lõppenud, leiab Romney, et kaitse-eelarve suurendamine on siiski ouline.
Teine põhjus, miks Putin seda teeks, on tõeline vajadus selleks. See ei tähendaks, et Venemaal oleks tõesti rohkem rakette ja tanke vaja. Tegelik vajadus on sellepärast, et nende sõjalise tootmise sektorri eksport on kõvasti vähenenud hiljuti. Iraani sanktsioonid, Liibüa režiimi vahetamine pluss võimalik võimu vahetamine Süürias tähendab, et Venemaa on kaotanud suured kliendid, kes tavaliselt ostavad Vene relvi. Putin soovib suurendada siseturgu, et asendada kaotatud välisturgu. Venemaa majanduslik olukord on selline, et on väga vähe sektoreid, mis on konkurentsivõimelised maailmaturul (välja arvatud energia ning maavarad). Sõjalise tootmise sektor on üks sektor, mis on veel konkurentsivõimeline. Ilma välisekspordita kes teab, kui kaua see sektor konkureeriks. Sõjaväereformid, mida alustati 2008. aastal, on samuti pooleli ja Venemaa sõjaväge ei või praeguse seisuga nimetada modernseks. Putini isiklik tähelepanu ning lisaraha võib viia reformid lõpuni.
Kolmas põhjus, miks Putin seda teeb, on kuna ta on Putin. Tema kogemus KGBs on põhjus, miks tal on soov näha Venemaa sõjaväge tugevana. Isegi 2004. aastal Putin kõneles sellest, kuidas sõjaväereform on strageegilise tähtsusega. Ei ole üllatav, et Putin ikka soovib viia reformid lõpuni. Me ei peaks küsima, miks Venemaa seda teeb, vaid mis siis edasi saab?
Dmitri Trenin, kiiduväärt Vene ekspert, on kirjutanud lühikese, aga põhjaliku analüüsi, mida saab lugeda siit.
Teine hea allikas minevikureformidest on artikkel K. Baevi poolt: "Military reform against heavy odds" raamatus Russia after the global economic crisis. Mõned mu mõtted ja osa infot on sellest peatükist.
