Relvad või või?

Guns or Butter?  Nii on see küsimus alati olnud.  Riikidel on piiratud ressursid, mida saab kulutada, küsimus on alati olnud kui palju kulutada kaitse ehk relvade peale ning kui palju kulutada oma rahva ehk või peale.  Praegu on ka Eestil aeg valida: relvad või või?  Praegu on midagi väga huvitavat juhtumas Eestis, inimesed on pahased ja on nõus tegutsema.  Streigid juhtuvad igal pool.  Õpetajad, arstid, bussijuhid, kes teab, kes varsti veel.  Inimestel on madalad palgad ja nad ei ole nõus enam töötama madala palga eest, kui nad näevad, et majanduskasv on 8% ja et valitsus vabastab inimesi maamakust, suurendab kaitsekulutusi ja nii edasi. 

Variante on siis kaks: valitsus kas leiab raha ja suurendab palku või peab leppima Eesti rahva vihaga.  Eesti rahvas on üsna rahulik rahvas, aga tundub, et asjad on pisut teistmoodi kui vanasti.  Kas mässud Kreekas ja mujal andsid Eesti rahvale oma mojo lõpuks? Kes teab.  Selge see, et kõige turvalisem valik on ikka leida raha, et suurendada palku.  Raha ei kasva puu otsas, ja kui riik annab ühele, tähendab see, et peab võtma teisest kohast.  On palju, mida saaks teha, vähendada emapalka või hoida alles maamaks näiteks.  Aga siin tahan tähelepanu viia Eesti kaitsepoliitikale, mis on teine allikas, kust valitsus saaks raha võtta.

Hiljuti Eesti otsustas uuesti kulutada 2% oma SKP-st kaitse peale.  Sellega täidab Eesti NATO tingimuse (kulutada 2% SKP),  mida paraku vähesed täidavad.  Läti kulutab vaid 1,1 või 1,2% kaitse peale.  President Ilves mainis oma aastapäevakõnes, et Eesti otsustus kulutada nii palju raha kaitse peale aitas NATO-l teha valiku edasi toetada Balti taeva õhuturbemissiooni.  Kui vajalikud on need NATO hävituslennukid? Seda ma ei oska öelda.  Õpetajad, arstid ütleks kindlasti, et mitte nii oluline kui nende palga tõstmine.  Inimesed kaitseministeeriumis ütleks vist, et ikka õhuturbemissioon ja solidaarsus NATOs.  Ja nõnda on Eesti ees küsimus: relvad või või?

Euroopa Nõukogu

Loengus vaatasime videot Euroopa Nõukogust, siin on kolmest osast esimene, teised saate sealt linkidega.

Putin ja Venemaa sõjavägi

Kõigepealt head vabariigi aastapäeva! Täna on päev, kui mõtleme meie riigi vabadusest ja iseseisvusest. Tihti läheb jutt NATO peale (presidendi kõnes ka) ja tekib mõte, et NATO võib kaitsta meid Venemaa sõjaväe eest. Kuigi selline olukord on tänapäeval absurd, kuna keegi ei tea, mis tulevik toob, ja me teame, mis minevik tõi, siis tihti mõtleme sellest siiski. Seepärast kui Venemaa peaminister, endine ning tuleviku president Vladimir Putin esitas tema sõjaväereformi visooni, siis see tõi tähelepanu ka Ida-Euroopale. Ühesõnaga Putin tegi ettepaneku suurendada kaitse-eelarvet, et läbi viia suured reformid Venemaa sõjaväes. Tuleva 10 aasta jooksul on reformi hind 750 miljardit dollarit. Ajal, kui enamik riike (välja arvatud Eesti muidugi) vähendab oma kaitse-eelarvet (sealhulgas USA), on üllatav, et Venemaa tahaks nii palju raha kulutada sõjaväele. Vananeva rahvaga ning tegemata pensionireformita tekib küsimus, miks Venemaa teeks sellise reformi?

Kuigi mõned arvavad, et see on lihtsalt Putini ning Venemaa iseloom, mis lõpuks näitab ennast, on olemas ka teised põhjused. Kõigepealt on vaja meenutada, et varsti toimuvad valimised Venemaal. Kuigi need pole vabad ega ausad, on siiski oluline, et Putin saaks piisavalt palju toetust rahvalt, et tal oleks piisavalt legitiimsust, et ametisse jääda. Väga hea viis seda teha on luua vaenlane (USA ja NATO selles olukorras) ja siis panna au ja tähelepanu riigi sõjaväele. Selline taktika on väga sarnane USA vabariiklaste erakonna presidendikandidaadi Mitt Romney poliitikale. Ka Mitt Romney on teinud ettepanneku suurendada USA kaitse-eelarvet ja leida rahvavaenlane (Hiina, Venemaa ning Iraan). Vaatamata sellele, et riigivõlg on 102% SKP-st ja et USA sõjad (Iraak ja Afganistan) on lõppemas või on juba lõppenud, leiab Romney, et kaitse-eelarve suurendamine on siiski ouline.

Teine põhjus, miks Putin seda teeks, on tõeline vajadus selleks. See ei tähendaks, et Venemaal oleks tõesti rohkem rakette ja tanke vaja. Tegelik vajadus on sellepärast, et nende sõjalise tootmise sektorri eksport on kõvasti vähenenud hiljuti. Iraani sanktsioonid, Liibüa režiimi vahetamine pluss võimalik võimu vahetamine Süürias tähendab, et Venemaa on kaotanud suured kliendid, kes tavaliselt ostavad Vene relvi. Putin soovib suurendada siseturgu, et asendada kaotatud välisturgu. Venemaa majanduslik olukord on selline, et on väga vähe sektoreid, mis on konkurentsivõimelised maailmaturul (välja arvatud energia ning maavarad). Sõjalise tootmise sektor on üks sektor, mis on veel konkurentsivõimeline. Ilma välisekspordita kes teab, kui kaua see sektor konkureeriks. Sõjaväereformid, mida alustati 2008. aastal, on samuti pooleli ja Venemaa sõjaväge ei või praeguse seisuga nimetada modernseks. Putini isiklik tähelepanu ning lisaraha võib viia reformid lõpuni.

Kolmas põhjus, miks Putin seda teeb, on kuna ta on Putin. Tema kogemus KGBs on põhjus, miks tal on soov näha Venemaa sõjaväge tugevana. Isegi 2004. aastal Putin kõneles sellest, kuidas sõjaväereform on strageegilise tähtsusega. Ei ole üllatav, et Putin ikka soovib viia reformid lõpuni. Me ei peaks küsima, miks Venemaa seda teeb, vaid mis siis edasi saab?

Dmitri Trenin, kiiduväärt Vene ekspert, on kirjutanud lühikese, aga põhjaliku analüüsi, mida saab lugeda siit.

Teine hea allikas minevikureformidest on artikkel K. Baevi poolt: "Military reform against heavy odds" raamatus Russia after the global economic crisis. Mõned mu mõtted ja osa infot on sellest peatükist.